Eestis on tõenäoliselt üsna raske leida inimest, kes poleks oma elus kasvõi kordki külastanud Taevaskoda. Kuid sellegipoolest võiks legendidest pakatavat Taevaskoda külastada veel ja veel, sest iga korda avab see kant mõne kihi oma saladuslikust ajaloost.
“Kas sina pole veel oma Taevaskoja traumat kätte saanud?”, küsis muiates mu hea tuttav, kui kuulis mu plaanist minna lastega koos Taevaskoda avastama. Ma sain aru, mida ta mõtles, sest oleme mõlemad põlvkonnast, kus kooliekskursioonide sihtkohtade tippu kuulus igakevadine Taevaskoja külastus, mistõttu tekkis tõesti tunne, et Taevaskojas on kõik nähtud. Kuid see tunne oli petlik.
Seetõttu mõtlesingi, et nüüd oleks kõige parem Taevaskoda (taas)avastama minna giidiga, kes siis kiht-kihi haaval aitaks mul seda mõistatuslikku kanti lahti koorida. Koos giidi Iia Timmiga, kes on ühtlasi ka jõelaev Lonny ja puhkekeskuse Taevaskoja Salamaa perenaine, võtsimegi tõukerattad ning reis Taevaskojas võis alata.
Tõukeratastega on Taevaskojal oma suhe. Need võeti kasutusele kümmekond aastat tagasi, kui selgus, et tavarataste koormus keskkonnale on ikkagi piisavalt suur ning paljud ratturid kippusid järskudel nõlvadel sõites sageli kukkuma. Nüüd ongi tõukeratas muutunud Taevaskojas juba omalaadseks sümboliks ning möödunud aastal toimus Taevaskojas suisa tõukerataste eurocup!
Retked algavad Taevaskojas Saesaare parklast ja ka Saesaare ise on vaatamisväärt. Saesaare on kodusadamaks väikesele jõelaev Lonnyle ning samuti tasub pilk peale visata Saesaare hüdroelektrijaamale, mis 1951 ja 1952 aastatel komnoorte sitkete käsivarte abil kerkis. Elektrijaam sai paraku saatuslikuks kiirevoolulisele ja kärestikulisele Ahja jõele, kuna jõgi paisutati üles, kuid Iia Timmi sõnul on kohalikud inimesed paisuga sedavõrd harjunud, et ei taha eriti kuuldagi paisjärve uuesti allalaskmisest.
Jõelaeva Lonny ja puhkekeskuse Taevaskoja Salamaa perenaine Iia Timmi on seda meelt, et Taevaskoda on salapärane ja väge täis kant.
Tõukeratastega saab Taevaskojas sõita nii väikese (3 km) kui suure ( 7 km) ringi, kusjuures suurel ringil jooksevad kokku lood mitmetest ajastutest. Siin võib näha kuulsat Otteni veskisilda ja elada nii läbi kultusfilmi “Viimne reliikvia” hetked, leida ennast romantilisel Himmaste-Otteni vanal veskiteel või seisatada korraks Võrumaa legendaarse metsavenna Jaan Rootsi punkri asukohas.
Taevaskoda ongi pakkunud aastasadade jooksul siinsetele inimestele kaitset võõrvägede eest. Lisaks metsavendadele on liivakivikoopad olnud aastasadu peidupaigaks kohalikele inimestele, kui vaenuväed on maad laastanud.
Kuid Taevaskoda pole pakkunud ainult füüsilist kaitset. Praegu on Taevaskoja Emaläte Lõuna-Eesti maausuliste üks peamisi pühapaiku ja koha pühadusele viitavad ka mitmed legendid, mille kohaselt võisid mõned koopad Taevaskojas olla sakraalse tähendusega, sest lihtinimesele oli sinna sisenemine keelatud. Üldse on Taevaskojas palju müstilist: tegemist on ammusest ajast teada-tuntud ohverdamiskohaga, kus on ohverdatud viljasaagi, karja sigivuse, inimeste tervise ja õnne heaks.
Tee äärde jäävad Taevaskojale iseloomulikud taluhäärberid, mille ehitus läks lahti siis, kui pärast Tartu-Petseri raudtee avamist avastas Tartu haritlaskond puhkepaigana Taevaskoja ning kohalikud talumehed taipasid, et on tunduvalt kasulikum tegeleda turistide majutamisega, kui kehvadel maadel põllupidamisega. Üks sellistest taludest oli ka kuulus Lutsu talu, mille perepoeg Elmar Kurvits kuulus samuti Jaan Rootsi salka.
Saesaarele tagasi jõudes tasub teha aga väike reis jõelaev Lonnyga, kusjuures Iia Timmi sõnul on inimeste seas eriti hinnatud romantilised õhtusöögid Lonny pardal, mida pakub Maitsemaa ja kus paljudel juhtudel reserveeritakse sõpruskonna poolt terve laev.
“Mulle tundub, et Taevaskojaga ongi igal inimesel mingi oma side, mingi oma lugu, mida nad sageli ka minuga jagavad ja mõnikord on need lood väga isiklikud ja sügavad,” ütles ta. “Teisalt on Taevaskojas palju lugusid, kus me siiani ei tea, mis on tõde ja mis legend.”
Teksti ja foto autor: Sander Silm
Lugu on valminud koostööprojekti “Elu kahe maailma piiril II” raames.
Kuidas Taevaskoda endale nime sai?
Christian Kelchi kroonikas kirjutatakse, et 17.-18. sajandil olnud Suure Taevaskoja kaljus mitme jala kõrgune lõhe, millest inimene vaevu läbi mahtus. Edasi tulnud aga juba suurem ruum, millest edasi sai omakorda kolme eraldi kambrisse. Koopaid on oma töödes maininud ka ajaloolane August Wilhelm Hupel (1737-1819), kuid praeguseks on need sissevarisenud. Nende koobaste ehk kodade järgi hakanud rahvasuu seda kohta Taevaskojaks kutsuma. Teisalt arvatakse, et Taevaskoja nimi pärineb kõrgetest liivakivikaljudest, mille järgi rahvasuu seda kanti taevaskodadeks hakkas kutsuma.
Vaata lisaks:
www.taevaskoda.eu
www.matkajuht.ee/taevaskoja/
