Põlvamaa Partnerluskogu tähistas tänavu oma 20. tegevusaastat. 4. juunil toimunud üldkoosolekul vaadati tagasi kahe aastakümne jooksul tehtule ning meenutati organisatsiooni kujunemislugu – aega, mil piirkonna arendamiseks pandi paika esimene strateegia ja kasutada oli kaks miljonit krooni. Tänaseks on Partnerluskogust kujunenud oluline piirkondliku arengu eestvedaja, kes valmistub juba viiendaks strateegiaperioodiks.
Kahekümne aasta jooksul on korraldatud 28 projektitoetuste taotlusvooru, hinnatud enam kui 1200 projekti ning toetatud 811 algatust. Nende elluviimiseks on Põlvamaale suunatud üle 8,3 miljoni euro. Arendatud on ettevõtlust, toetatud kogukondi ning viidud ellu ideid, mis on kasvanud välja piirkonna vajadustest ja võimalustest.
Üldkoosolekul meenutati Partnerluskogu algusaegu ja inimesi, kes selle käivitamisse panustasid. Esile toodi Kaire Metsa ja Raili Kallavuse roll esimestel aastatel, mil tuli kiiresti paika panna tööpõhimõtted ja hakata ideid ellu viima olukorras, kus kogemus alles kujunes. Nagu meenutati, olid algusaastad täis nii entusiasmi kui ka julgust.
Hindamiskomisjonide ja juhatuse liikmete töö on aastate jooksul kujunenud rolliks, kus otsused ei ole kunagi pelgalt formaalsed. Iga taotlus tähendab sisulist arutelu ja kaalumist, millised ideed aitavad piirkonda päriselt edasi viia.
Pikaajaline juhatuse esimees Andrus Seeme sõnas, et Partnerluskogu tugevus on olnud võime tuua ühise laua taha väga erinevad osapooled – kogukonnad, ettevõtjad ja omavalitsused – ning panna nad ühiselt otsuseid tegema. „Kõik, mis nende aastate jooksul on saavutatud, on sündinud koostöös ja ühise eesmärgi nimel tegutsedes,“ ütles Seeme. Ta lisas, et LEADER-lähenemine on ajas märgatavalt muutunud – kui varem seostati seda eelkõige väiksemate kogukonnaprojektidega, siis tänaseks ulatuvad eraldatavad toetused kuni 100 000 euroni, mis on ligikaudu sama suurusjärk kui organisatsiooni esimese strateegia kogu eelarve.
Tegevjuht Tiiu Rüütle rõhutas, et numbrite kõrval on kõige olulisemad inimesed ja koostöö. „Numbrite taga on lugematu hulk kohtumisi, arutelusid, otsuseid ja ühiseid pingutusi. Need kakskümmend aastat näitavad, et maaelu ei ole ääreala, vaid koht, kus saab luua, areneda ja hästi elada,“ sõnas Rüütle.
Kakskümmend aastat on Partnerluskogu jaoks oluline teetähis, kuid mitte teekonna lõpp. Järgmiste aastate eesmärk on valmistuda uue strateegiaperioodi kavandamiseks ning jätkata kohalike algatuste toetamist. Ikka selleks, et Põlvamaa oleks ka tulevikus paik, kus inimesed tahavad elada, töötada ja oma tulevikku näha.
Kaire Mets meenutab…
Kindlasti peamiseks tõukejõuks oli Kagu-Eesti Partnerlusprogramm, mis käivitus Suurbritannia rahastusel ning tõi Kagu-Eestisse nii teadmisi ja oskusi kogukonnapõhisest arengust kui ka raha kogukondade arengule hoo andmiseks. Partnerlusprogrammi „ema“ oli Ivika Nõgel ning tema panust selles protsessis on raske üle hinnata.
Kagu-Eesti Partnerlusprogramm hõlmas Põlva-, Võru- ja Valgamaad ning mul õnnestus programmi tegevustes kaasa lüüa. Näiteks osalesin kogukonna arenguspetsialistide koolitusel ja sain ka uhke tunnistuse. Aga tunnistusest olulisem oli võimalus Põlvamaale tuua mõtteviisi, et kogukonna areng saab toetuda avaliku sektori, ettevõtjate ja aktiivsete kogukonnaliikmetele ning ühistele eesmärkidele. Programmi raame toimusid ka väiksed miniprojektide voorud ning hiljem hinnati programmi mõju. Mina osalesin külalugude kogumiku koostamisel, mille kaudu head näited raamatusse raiuti.
Just see programm ning need kogemused panid tegeliku aluse sellele, et kolmes Kagu-Eesti maakonnas alustati LEADER tegevusgruppide loomist nö piloodina, enne teisi maakondi. Ametlik osa sellest protsessist oli Põlvamaa kohaliku arengu strateegia loomine aga ka omavalitsuste, ettevõtete ja mittetulundusühingute kaasamine ning põhikirja ettevalmistamine. Sel ajal olin juba Põlvamaa Arenduskeskuses ning koos Raili Kallavusega, POL tolleaegse juhi Hele Oidermaaga, Maavalitsuse arendusjuhi Haimar Sokaga ja mitmete omavalitsusjuhtidega sai pikki arutelusid peetud ning lõpuks ka strateegia paberile pandud.
Ühte hetke mäletan eredalt. Kui Põlvamaa Partnerluskogu kui organisatsiooni loomine oli lõpusirgel, tõmbas tollane Kõlleste vallavanem Andrus Seeme mu POLi ruumi ja küsis, kas mul on häid pakkumisi organisatsiooni juhi kohale. Kuna mõne varasema koolitus- ja koostööprojekti kaudu olin kokku puutunud põllumajanduse konsulent Tiiu Rüütlega, siis peale väikest mõtlemist pakkusin tema kandidatuuri välja. Usun, et see on olnud üks kõige kestvama mõjuga panus minu poolt.
Kokkuhoidvaid kogukondi, häid ideid ja pikka iga Põlvamaa Partnerluskogule.
Raili Kallavus meenutab…
Minu tervitused ja õnnitlused tulevad küll paarituhande kilomeetri kauguselt, mis on minu koduks olnud juba üle kümne aasta, kuid hinges läheb mulle ikka korda Põlvamaal toimuv. Heameel on näha, et „lapsuke“, mis sündis 20 aastat tagasi, on kasvanud elujõuliseks. Selle sünni ettevalmistamine algas aga juba palju aastaid varem. Ega enam täpselt mäletagi, oli see aasta 2002 või 2003, kui tegutsesin esiti vabatahtlikuna maavalitsuse juures ja hiljem Põlvamaa Arenduskeskuses MTÜ-de konsultandina ning Ivika Nögel tuli tutvustama uut koostöömudelit. Pean tunnistama, et ega ma alguses väga aru ei saanud, millega tegu. Kuid minu õpihimu tekitas uudishimu ja kõhutunne ütles mulle, et see saab olema midagi väga ägedat. Ja kõhutunne ei eksinud.
Minu ülesandeks pilootprojektis, mis hõlmas kolme Kagu-Eesti maakonda, oli võrgustiku loomine läbi kontaktide ja koolituste, koosolekute korraldamine, kogukondade nõustamine ja moraalne toetamine. Üsna sageli tuli mul olla puhvriks vallavalitsuse ja kogukonna vahel. Eriti aktiivsed kokkusaamistel osalema ja oma ideid välja ütlema olid eakad. Nende usaldus minu kui noore inimese suhtes oli motiveeriv. Aga ka vallajuhid ja kogukonnad olid väga toetavad. Projektitoetuste saamiseks oli vaja kogukonnal teha koostööd. MTÜ vorm tundus paljudele veidi hirmuäratav, kuid seltsingu loomine oli lihtne ja neid tekkis hulgaliselt. Nii mõnigi seltsing kasvas hiljem MTÜ-ks.
Lisaks kogukondlikule kasutegurile, mida see programm pakkus, oli minu isiklik areng tohutu. Mäletan seda hetke, kui Kaire Mets tuli mu juurde ja teatas, et mul tuleb nüüd arengustrateegia kokku kirjutada. See tundus tema jaoks loogiline jätk, minul polnud aga õrna aimugi, mis asi on strateegia. Ega ma tookord seda ei julgenud tunnistada. Väga palju aega kulus lugemisele ja uurimisele, et teema endale selgeks teha. Käsiraamatut strateegia kirjutamiseks loomulikult polnud. Sageli istusin üksi või koos Kairega hiliste õhtutundideni. Korra jäime oma minutite lugemisega hiljaks, maavalitsuse maja läks häiresse ja muidugi lendas kohe security-firma kohale. Mehed olid üpris segaduses, kui kaks blondi õblukest naisterahvast ukse peal aina naerda kõkutasid. Pahandust meil sellest õnneks ei tekkinud. Strateegia sai tähtajaks valmis ja tunnistati kõlblikuks.
Sellele ajale tagasi mõeldes tekib minus soe tunne. Need loendamatud kohtumised ja vestlused ning silmnähtavad arengud on minu jaoks kuldaväärt. Paljud tollel ajal tõuke saanud kogukonnad ja liidrid on ju tänaseni tegusad. Ja mul on hea meel, et teatepulk sai tookord edasi antud Tiiule, kes on partnerluse ideoloogiat suurepäraselt elus hoidnud ja kasvatanud.
Minu tänased tegemised toetuvad kahele jalale. Üks neist on tegev täiskasvanute koolituse valdkonnas, õpetades saksa keelt ja aidates inimestel tööturul läbi lüüa. Teine jätkab ettevõtjana Eestimaal alustatuga.
Soovin Partnerluskogule jätkuvat koostööd järgmised 20 aastat ja siis veel järgmised ja järgmised!
