Põlva võiks tõenäoliselt uhkusega kanda Eesti spordipealinna tiitlit, kuna seal tegutsevad silmapaistev jalgpalliklubi FC Lootos ja nimekas käsipalliklubi Põlva Serviti. Lisaks nendele on Põlva üks sportlikest maamärkidest ka orienteerumisklubi Põlva Kobras, mis on 30 tegevusaasta jooksul viinud tuhandeid inimesi metsa orienteeruma.
Tõenäoliselt ei osanud agronoomiharidusega Põlva mees Nikolai Järveoja 30 aastat tagasi koos mõttekaaslastega orienteerumisklubi Põlva Kobras luues arvata, et nimelt nende klubist saab vähemalt Lõuna-Eestis üks orienteerumise propageerimise lipulaevadest. Kuid nii just on läinud ning OK Põlva Kobras on lisaks tuhandete inimeste sõna otseses mõttes metsa viimisele korraldanud Lõuna-Eestis mainekaid rahvusvahelisi suurvõistlusi ning levitanud orienteerumispisikut tuhandete inimeste seas.
“Kui me veidi vähem kui 30 aastat tagasi orienteerumisklubi lõime, siis olime OK Ilves järel teine klubi Eestis. Paljud neist, kes toona olid klubi loomise juures, on siiani tegevad ja isegi need, kes on Põlvast lahkunud, löövad klubi tegemistes jõudumööda kaasa,” rääkis orienteerumisklubi hing Nikolai Järveoja.
67-aastase Nikolaile ehk kõikide orienteerujate jaoks lihtsalt Kollale muutus orienteerumine põhitööks 1980ndatest alates, mil ta alustas tööd Põlva spordikoolis orienteerumistreenerina, ning praeguseks on tema käe alt läbi käinud sadu lapsi. Mitmed neist on saavutanud orienteerumises maailmatasemel tulemusi, nagu ka näiteks Nikolai Järveoja enda poeg Mihkel Järveoja, kes tuli 2006. aastal juunioride maailmameistrivõistlustel orienteerumisjooksus koos Markus Puusepa ja Timo Sillaga kulla.
Nikolai Järveoja on vaieldamatult Eesti orienteerumise grand old man. Foto: erakogu
Käesoleval aastal on orienteerumishooaeg saanud punkti ja hooajale tagasi vaadetes jääb Nikolai Järveojal üle vaid rahuldust tunda. On ju Põlva teisipäevakud kuulsad üle Lõuna-Eesti ning Põlvamaale tullakse orienteeruma Tartust, Võrust ja Otepäält. “Keskmiselt võtab meie teisipäevakust osa 280 inimest, samas kui Tartus on vastav number 207 ning selle näitajaga oleme Tallinna järel teisel,” tõi Nikolai Järveoja välja mõned numbrid.
Põlvamaa orienteerumispäevakute populaarsuse saladus peitub nii Lõuna-Eesti liigendatud ja eripalgelises maastikus kui ka päevakute hea korraldus. “Inimesed tulevad orienteeruma üldjuhul otse töölt ja ei jõua kodust läbi minna, seetõttu pakumegi neile kohapeal toitlustust. Tõsi, lastehoidu nagu Tallinnas, meil veel pole, kuid me mõtleme selles suunas,” rääkis Järveoja.
Haruldased pole ka orienteerujad, kes võtavad orienteerumisel kaasa väikelapse ning jooksevad laps kas seljas või rinnal distantsi läbi. Nikolai Järveoja sõnul muudabki orienteerumise tavajooksmise juures paeluvaks asjaolu, et lisaks lihastele pakub see väljakutset ka ajule.
“Kui lihtsalt kergliiklusteel joosta või kõndida, siis võib see kujuneda üsnagi rutiinseks, kuid orienteerumisel tekib hasart ja kasvõi soov sõbrast parem olla ning see annabki orienteerumisele oma võlu,” rääkis ta.
Orienteerumine ei sea ka mingeid erilisi nõudeid füüsilisele vormile ning ainukene eeldus on, et kaarti tuleks veidi osata lugeda. Kuid isegi nende jaoks, kes tahaksid orienteeruma tulla, kuid kellel kaardilugemisoskust napib, on orienteerumisklubil lahendus pakkuda. Nimelt korraldab OK Kobras kevadeti algajatele orienteerumise õpituba, mis tänavu osutus sedavõrd populaarseks, et mitmetele huvilistele tuli isegi ära öelda. Kuid Nikolai Järveoja sõnul ei maksa neil, kes koolitusest ilma jäid, käega lüüa.
“Need, kes tahaksid orienteeruma tulla, kuid kellel pole mingeid algteadmisi, tulge lihtsalt mõnele päevakule kohale ja võib-olla isegi mõni korraldaja jookseb teiega raja läbi. Kuid kõige kindlam on siiski otsida kaarti tundev sõber või sõbranna, kellega koos esimene kord metsa minna,” rääkis ta.
Orienteerumine kui osa inimeseks kasvamiseks
Kuigi Põlva spordiklubide vahel on konkurents laste pärast suur, on noorte huvi orienteerumise vastu endiselt olemas.
“Mõni laps pole võib-olla nii välejalgne, et lüüa tugevalt kaasa kergejõustikus ja mõnele lihtsalt ei sobi võistkondlikud alad. Neile ongi orienteerumine suurepärane võimalus. Ja mis peamine: noor läheb ju üksi metsa, kus ta peab ise otsuseid vastu võtma, ise vastutama oma otsuste eest ja see on väga oluline osa inimeseks kasvamise juures,” tõdes ta.
Loo autor: Sander Silm
Artikkel on koostatud Leaderi koostööprojekti “Elu kahe maailma piiril II” raames, mida toetab PRIA Eesti maaelu arengukava 2014-2020 programmi ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi rahast.
